Kui Te ei taha minna hulluks, siis laiselge !
Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 14/11/2005
Kategooria: Sinu tervis
Trükiversioon
Kui te ei luba endale kunagi laisklemist, siis Te suurendate
riski jääda haigeks. Kaasaegsel inimesel on raske olla lihtsalt tegevusetu, see
on tema jaoks kujuteldamatu, kuna tekib mingi arusaamatu ärevustunne. Lugege,
miks on vahel vajalik unustada kõik ja lõdvestuda. Niisiis, au laiskusele!
Psühhiaatrid kinnitavad, et laiskus on inimese kõige loomulikum olek. Inimene
elab teatud kindlas rütmis, mis kujutab endast aktiivsete ja passiivsete faaside
vaheldumist. Kuid me oleme ammu kaotanud selle loodusliku rütmi tunnetamise.
Tänapäeval osatakse harva tõeliselt lõdvestuda alkoholi, tubakat ja narkootikume
kasutamata. Kõige tervislikum laiskuse vorm on uni. Kuid tänapäeva inimene vajab
ka rahulikku tegevusetust olles üksi iseendaga. Selline "laiskus" annab puhkust,
aitab taastuda. Paljudele ei meeldi juba üksi mõte sellest, et võiks lihtsalt
lõdvestuda ja mitte midagi teha. Äärmise piirini täidetud puhkepäevad - sport,
näitused, kohtumised sõpradega - pakuvad meile palju enam, kui nukker üksindus
kodus diivanil. Mis mõnu pakub olla õhtuni pesemata ja kammimata, lõpmatuseni
sorteerida sahtleid või tarduda tuima pilguga teleri ette!
Sellisel eluviisil on täiesti kindlaid aluseid: planeerimata vaba aja taak
tundub sageli ohuna hingeseisundi tervisele. Ohtu kujutab ta sellepärast, et kui
natukenegi lõdvestuda vaikuses ja rahus, siis hakkavad esile kerkima allasurutud
situatsioonid, mida nimetatakse "regressiivseks kogemuseks". Ning siis kasvab
passiivsuse vajadus, tahtmine toetuda kellegi õlale, anda voli oma tunnetele.
Kuid just seda me kardamegi !
Lapsepõlvest saadik on sageli meie vajadus kellegi najale toetuda jäänud
rahuldamata. Ema valmistas pettumusi, kui ei tahtnud võtta meid sülle, kui me
seda tahtsime. Valmistasid pettumusi sõbrad, kui ei huvitunud meie
probleemidest. Sellepärast, saades täiskasvanuks, me lihtsalt surume alla soovi
anda tunnetele voli, olla mina ise, sest meist võidakse ju valesti aru saada. Me
ei luba endale end käest lasta, nimetades seda nõrkuseks. Psühholoogias
nimetatakse seda "pettumuste profülaktikaks". Kuid siiski...
Elu ilma regulaarse lõdvestuseta, rahuta, ei vii mitte ainult haigusteni, vaid
on iseenesest juba haigus. Inimene, kes palju ja innukalt töötab ei ole veel
haige. Kuid inimene, kes ei anna endale aega hingetõmbeks, kes ei ole võimeline
kasvõi natukene laisklema, toimib barbaarselt oma jõuvarudega. Varem või hiljem
areneb temas terve rida psühhosomaatilisi ja orgaanilisi sümptomeid. Tänaste
noorte inimeste professionaalne elu ei näe ette pause. Inimesed, kes rühivad
edasi karjääriredelil ei luba endale minutikski lõdvestuda. Tänapäevases
maailmas inimene peab pidevalt millegagi tegelema, isegi õhtul. Päeva
pikendatakse kunstlikult, surutakse alla vajadus normaalse une järele.
Kahtlemata kulub kuid, et harjuda mõttega lubada endale küllaldaselt magada.
Sellise eluviisi tagajärjed on ilmselged - haiglapalatid ei ole kunagi tühjad ja
vajadus ektrasenside, psühhoanalüütikute ja psühhoterapeutide järgele aina
kasvab.
Sellele tasub mõelda, sest "tühjuse faasid" mitte ainult , et ei paranda
tervist, vaid nad ergutavad inimeseses uute loominguliste jõudude teket.
Tegevusetuse ajal tuleb vaadata endasse, süveneda enda olevikku, kuid see on ju
nii harjumatu ja ebamugav... Sellepärast inimesed valivadki aktiivseid vorme, et
kaitsta end iseenda eest, nt, maniakaalne tung töötada hingetõmbeta. See viib
kõrvale reaalsusest. Viimastel aastatel on ühiskond kujundanud niivõrd jäigad
aktiivse elu stereotüübid, et sellele ei ole midagi lisada. Jääb ainult õppida
uuesti lõdvestuma end end lõdvaks laskma. Selleks ei piisa sobiva metoodika
leidmisest ja selle järgi toimimisest. Kuid isegi see on juba hea algus.
Kuid esimeseks sammuks terisliku tegevusetuse poole on küsimuste esitamine
iseendale: "Mis sunnib mind vältima laisklemist?", "Mida ma püüan alla suruda
oma jäägitu andumusega tööle?". Tihti on nendele küsimustele raske vastata
psühholoogi või psühhoterapeudi abita. Kuid paljud ei taha sellele mõeldagi.
Sest see, kes rügab hommikust õhtuni ja ei võta ka veel puhkust välja saavutab
ühiskonna tunnustuse ja kasvatab oma rikkust. Kuid, kui kurvastav see ka ei ole,
just selline inimene (eriti naine) sulgub teistest varem enesesse ja "põleb
läbi".
Tõlge : Liia Feldmann.
Temaatilised artiklid: