Kuidas saada seksapiilseks
Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 17/11/2005
Kategooria: Sinu tervis
Trükiversioon
Et vastata sellele küsimusele, tuleb kõigepealt selgeks teha: mis on
seksapiilsus. Tõlge ingliskeelsest väljendist sex-appeal tähendab "seksuaalne
kutse". Seega seksapiilsus- on kõik see, mis veetleb vastassugupoole esindajaid.
Just kõik- mitte ainult välimus, vaid ka šestid, kõnnak, keha hoiak,
hääletämber, lõhn ja silmade sära. Kuid siiski teevad mõned daamid saatusliku
vea, olles kindlad, et saada seksapiilseks- on lihtsamast lihtsam. Üle kõige on
vaja saavutada välimus kindlaksmääratud standardite järgi.
Seksapiilsus- see on, kui soovite, hinge seisund. Ja võib väga olla, et üks
naine, riietatuna sugugi mitte ultramoodsalt, ja mitte sugugi ideaalse
figuuriga, tõmbab enda juurde hulga austajaid, aga teine naine, kellel on nõtke
keha ja särav "pakend", jääb üksinda. Sellepärast, et sellesama "seksuaalse
kutse" tekkimine sõltub suures osas sellest, mida üks või teine mees teis näeb,
mis just teda erutab... Loomulikult, välimus mängib siin just mitte viimast
rolli: küsimus on ainult, MILLINE välimus?
Inimene mitte kaugel minevikus lahkus oma "väiksematest vendadest", kui rääkida
seksuaalpartneri valimise mehhanismist. Loomulikult, inimesele pilku heitmata ei
saa öelda, köidab ta meid seksuaalselt või ei. Kuid, heites pilgu, hindab
inimene talle pakutud partneri juures mitte jalgu ega riideid, vaid valib
isikliku alateadvuse juhendamisel. Aga alateadvus nõuab üht: et pakutud
seksuaalpartner tagaks maksimaalse geneetiliste iseärasuste säilivuse sellel,
kes valib. Just nendel tingimustel põhineb meie valik "meeldib- ei meeldi". Just
sellel põhjusel eelistab keegi just siniste silmadega inimesi, keegi ainult
blondiine või brünette, keegi aga püüab valida just tüsedamat ja lühemat...
Igal inimesel on omad seksapiilsuse kriteeriumid. Ja see ei sõltu hoopiski mitte
kultuurist, ideoloogiast ega moest.
Olgu inimene või loom, kuid ikkagi loomaühiskond. Ja seepärast pole neil sageli
võimalust (väljaarvatud kõige primitiivsemad ), alustada seksuaalsuhet
väljavalitud objektiga kohe, kui tekib kiindumus. Inimesed vahemikus tutvusest
voodini üldjuhul suhtlevad, ja see suhtlus samuti määrab kindlaks valiku.
Seepärast tänapäeva inimene, mööda minnes isiklike geenide säilitamisest,
tegutseb veel ühe aladeadvuse kriteeriumi valikul: kas on sellel isikul omadusi,
mis tema tulevasele partnerile on vajalikud? Sellise viisil "tunnevad lõhnast"
rahvahulga seast üksteist ära sadist ja masohist, võimukas ja alandlik inimene,
hoolitsev ja hoolitsust vajav...
Suhtlusprotsessis meid huvitava inimesega hindame me mitte ainult tema välimust,
vaid ka isiksust ja käitumise eripära. Ja kui see langub kokku meie varjatud
suunisega "millist on vaja valida", siis "esimesest silmapilgust" tekkinud
seksuaalne veetlus tugevneb ja kinnitub. Ja sel juhul ei huvita meid sootukski
küsimus, kui pikad on tema jalad. Mäletate klassikalist: "Ja mida ta leidis
selles peletises?!"
Loomulikult, see ladus süsteem töötab ainult siis, kui inimesed teadlikult ei
aja seda segamini, järgides ainult seda, mida nimetatakse intuitsiooniks. Nii
aga, kui valikut hakkavad juhtima mitte isiksuse enda sügavad motiivid, aga tema
erinevad omandatud kompleksid- vajaliku partneri valikusüsteem annab tõrke.
Näiteks, mees, ärahirmutatud oma ema poolt, hakkab aktiivselt otsima nõrka,
kaitset vajavat naist, et tõestada iseendale, et ta on siiski jäänud tugevaks!
Tegelikult alateadlikult,(ema pealesunnitud kompleksi all kannatavana "milleks
sa kõlbad ilma minuta") valib ta täiesti teise partneri- sellise, kes võiks
talle asendada tema ema: sellise võimuka kodukana, kes võtab ta oma tiiva alla
ja peidab teda ümbritseva maailma eest. Ja õnnetu noor inimene kleepub kuni
hallide juusteni karmi daami- grenaderi küljes, satub tema tuhvli alla, ja kõik
imestavad, miks ta on nii õnnetu?
Kuid intiimpartneri lõpliku valiku tegemisel ilmneb inimestel kindlaksmääratud
momendil niinimetatud arvamus käitumistasandi kohta.
See tähendab need mikrosignaalid, mida vahetavad omavahel kaks inimest, nagu
veendes teineteist, et nende valik ei ole vale. Ja need kaks hakkavad teadmatult
tõukama üksteist teineteise poole, toetades seda kindlaksmääratud poosidega,
sõnade ja pilkudega, mis isegi neile endile on vahetevahel täiesti märkamatud.
Nagu räägivad kirjanikud: " nende vahel tekkisid saladuslikud fluidumid, nende
vahele kukkus elektriline säde" ja midagi seesugust...
Selle jaoks, et teid valitaks, ei tohi teie käitumine olla eemaletõukav. Teiste
sõnadega, mees valib sellise naise, kes võtab vastu tema pilgud, kehahoiaku, ja
teised mikrosignaalid positiivselt, mitte negatiivselt. See aga, kes igas
hoolitsevas žestis näeb pilget ja norimist, tõenäoliselt ei ole eriti kaua
nõutud. Sellepärast, et kogu tema reaktsioon, kõik tema pisimadki žestid ja
liigutused, hääletoon, näo miimika, kogu tema keha nagu räägiks: "Lõpetage,
kellele ma vajalik olen..." Sealjuures seesama naine võib ise mitte
kahtlustadagi, milliseid mikrosignaale ta ümbritsevatele meestele saadab.
Miks siis paljud kaunima poole esindajad nii imelikult reageerivad
tähelepanuavaldustele? Väga lihtne. Nad on algusest peale kindlad, et nad on
täiesti mitteveetlevad, ja mitte kunagi mitte kellelegi vajalikud, seepärast, et
neil pole standardile sobivat rinda, nägu ega figuuri. Kuid sellisele omadusele
nagu seksapiilsus, on täielikult ükskõik näo kuju või riiete suurus. See on
subjektiivne, väline aisting, mis absuluutselt ei sõltu välisparameetritest. Nii
on mood seksapiilsuse vaenlane. Seksapiilsus- see on ennekõike individuaalsus,
mood aga, nagu teada, tõmbab kõik samale liistule. Täna jääb mulje, et meie
ühiskonnas valitsevad pikad ja saledada daamid. Neid peetakse kõige
võluvamateks, sarmikamateks ja seksapiilsemateks. Aga on nii ka päriselt?
Mõned meie paksukesed, avastasid hämmastava võimaluse tunda ennast ilusate ja
ihaldatavatena. Nad puhkavad suvel Egiptuses või Araabia Emiraatides. Seal ei
anta neile praktiliselt asu, neid kutsutakse haaremi esinaisteks, lubatakse
ennekuulmatut väljaostu... Jah, nendes maades eelistatakse tüsedaid naisi, nad
on ilu etalonid. Aga miks on neil nii, aga meil täiesti teistmoodi? Ilmselt
sõltub kõik suhtumisest naistesse. Välimuse moe teeb kultuur ja ühiskondlik
arvamus. Eelpoolnimetatud maades suhtutakse daamidesse hoopiski mitte
demokraatlikult, vahel ei arvestata nendega üldse, kuid samal ajal naine
egiptlasele või araablasele on eelkõige tema laste ema. Seepärast peab ta omama
kõiki füüsilisi näitajaid, rääkides tema viljakusest. Aga meil (ja ka Euroopas)
ei mõtle keegi sellele, kui palju otstarbekas, jutumärkides, on pikk ja kõhn
naine. Kaasaegne euroopa daam on moodsa mannekeeni figuuriga, kuid praktiliselt
ilma rinnata ja teenib sageli kontori kaunistaja rolli, või sümboli
seerib oma kaaslase jõukust. Ja tõepoolest ei jäta muljet suutlikuses kanda,
sünnitada ja imetada lapsi.
Rohkemgi veel, see mood on löönud ka mehi. Kaugeltki mitte kõiki mehi ei veetle
seksuaalses plaanis moodne naise figuur. Kuid õnnetu on mees, kui ta on
piisavalt kaalukal positsioonil ühiskonnas ja igasugustele kohtumistele,
presentatsioonidele peab kaasa võtma pikakoivalise kaaslanna, ja võibolla võtma
sellise nukukese ka naiseks. Kuigi tal ei teki mingit tahtmist sellise
välimusega kaaslanna järele, hoopis külma ja kuuma hood käivad ümarate jalgade
ja suure rinna peale. Kuid ühiskondlikul arvamusel pole midagi pistmist tema
isikliku maitsega: tead, kui sa oled kaasaegne ja iseseisev mees, siis kanna
moodsaid, kalleid ülikondi, sõida moodsate, kallite autodega ja oma moodsat,
kallist naist.
Ja ei mehed, valinud moodsad naised, ega naised, püüeldes moodsa
välimuse poole, ei suuda aru saada ühest: moodne ja seksapiilne naine -
absoluutselt erinevad asjad!
Temaatilised artiklid: