Teie lapse hirmud
Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 30/11/2005
Kategooria: Sinu tervis
Trükiversioon
Hirm on üks põhilisi inimese emotsioone. Hirmu võib määratleda
kui teravdatud ohu taju oma elule, enesetundele ja heaolule.
Hirm ja ärevustunne - on kaks mõistest, mida ühed autorid vaatlevad koos, teised
aga eraldi. Hirmus ja ärevustundes on üks ühine komponent - rahutus. Mõlemas
mõistes peegeldub ähvarduse tajumine või turvalisuse puudumine.
Hirmul on oma ealised erinevused:
Alla aastaste laste hirmud
Uuringud on näidanud, et instinktiivse rahutuse ilmingud nagu võpatused,
tardumine terava heli kuulmisel või asendi järsul muutumisel on omased juba
vastsündinutele. Alates 1,5 kuust on võimalikud ärevuse ilmingud vastuseks
küllalt pikajalisele ema lahkumisele või lärmakale miljööle perekonnas.
Kolmandaks elukuuks kandub imikule kergesti üle ema rahutus, kui ta kiirustab
või on erutatud, kuna muutub ema harjumuspärane käitumine. Peale 6ndat elukuud
laps ei ehmata enam ootamatult tugeva heli või olukorra järsu muutuse peale
ning ei nuta, nagu varem, vaid jälgib ema ilmet, nagu kontrollides tema
reaktsiooni. Kui ta naeratab, andes sellega märku, et midagi halba pole juhtunud,
et kõik on hästi, siis laps rahuneb kiiresti. Kui ema on ise ehmunud, siis
ehmatus kandub ka lapsele, suurendades tema rahutustunnet.
7kuuse lapse ärevus väljendub rahutusena ema lahkumisele, kontakti katkemisele,
toetuse puudumisele. Võõraste täiskasvanud inimeste kartus 8kuuse lapse puhul
väljendab hirmus vastuseks konkreetsele ähvardusele väljastpoolt.
Emotsionaalselt teravdatud sallimatus emast erinevate ja last hirmutavate
täiskasvanute suhtes transformeerub edaspidi ähvardavatesse, julmade,
salakavalate ja kurjade muinasjututegelaste kujudesse nagu nõiad, Surematu
Kaštšei, Barmalei jt. Lapse arust on nad kõik võimelised võtma elu, tegema
korvamatut kahju, vigastusi, erinevalt emast, kes annab elu, armastust,
arusaamist ja tuge.
Peab arvestama lapse ealiste iseärasustega, tuleb püüda mitte näidata oma
erutust ja läbielamisi, kuna need võivad negatiivselt mõjuda lapsele.
Eelkooliiga
Tüüpilisteks ealisteks hirmudeks mõlemast soost 1-3 aastastel lastel on:
üheaastastel - hirm üksijäämise ees, võõraste, arstide, süstide ja järskude
teravate helide (müra) kartus; kaheaastased kardavad karistust, loomi ja süste.
Hirme on suhteliselt vähe ja nad mööduvad, kui perekonnas domineerib isa,
vanemad ei sega laste iseseisvust, arendavad kujunevat \"mina\", on eneses
kindlad ja on võimelised aitama lapsel ületada raalseid ja kujuteldavaid ohte.
Noorem eelkooliiga
Sellised tegelased, nagu nõid, Kaštšei ja Barmalei peegeldavad teatud määral
hirmu karistuse ees või vanemate võõrandumist lastest või kui on puudus selles
eas väga olulistest armastusest, härdusest ja kaastundest. Siis võib nõid
tahtmatult assotsieeruda emaga, aga hunt, Barmalei ja Kaštšei - isaga, nagu
järeldub kolmeaastase poisi väljaütlemistest: \"Ema, miks sa riidled minuga nagu
nõid?\" ja \"Ema, sa ei muutu ju nõiaks?\". Tavaliselt lapsed küllaltki
aktiivselt manipuleerivad muinasjututegelastega oma mängudes, mängides nõida,
hunti, Barmaleid ja kogu kompleksi nendega seotud agressivseid tegevusi.
Kui mängust võtavad osa vanemad, eriti isad, siis taolised hirmud kaovad ruttu,
kui laps jagab ise rolle. Positiivset efekti avaldab ka iseseisva, kuid vanemate
poolt suunatud veel raskesti eristatavate, kuid mitte vähem lapse jaoks ehtsate
koletiste joonistamine. Hirmudest saab üle kiiremini vanemate adekvaatse toe
abil, kui neil endil ei ole hirme ja äravust, konflikte perekonnas ja hälbeid
kasvatuses.
Sellele eale on iseloomulikud ka hirmud üksi jäämise ees, pimeduse ja suletud
ruumi kartus. Laps ei taha olla üksi uinumisel, pidevalt hüüab ema, palub jätta
toas tuli põlema ja uks irvakile. Rahutus võib ilmneda ka hirmuunenägude ootuses.
Siin sõltub palju vanemate oskusest mitte teha ealistest hirmudest liigset
probleemi, õigeaegselt rahustada lapsi, õrnalt rääkida nendega ja mitte peale
käia sõltumata laste üleelamistest oma nõudmiste täitmisega.
Vanem eelkooliiga
Hirmude ühendavaks elemendiks vanematel eelkooliealistel lastel on hirm surma
ees. Uuringud on näidanud, et see on tihedalt seotud hirmuga kallaletungide,
haiguste, vanemate surma, õudusunenägude, pimeduse, muinasjututegelaste, loomade,
stiihia, tule, tulekahju ja sõjaga. Kõigi nende hirmude aluseks on oht elule,
kui mitte otsese, siis sellega, mis on seotud vanemate surmaga, pimedas ja
unenägudes ilmuvate koletistega. Kellegi kallaletung (k.a loomad) nagu ka haigus
võivad esile kutsuda pöördumatu õnnetuse, vigastuse, surma. See pädeb ka tuisu,
tormi, veeuputuse, maavärina, tule, tulekahju ja sõja kui vahetute ähvardustega
elule, korral.
Vanemas eelkoolieas tekivad sageli küsimused nagu \"kui kaua elas sinu isa?\",
\"miks inimesed elavad?\", \"kust on kõik saanud alguse?\" ja tõotuse andmine
endale: "ei taha ola eideke, vaid tahan jääda tüdrukuks" jne. Surmahirmu
tekkimine tähendab arusaamise teket ealiste muutuste pöördumatusest. Laps hakkab
aru saama, et täiskasvanuks saamine tähendab mingil etapil surma, mille
vältimatus kutsub esile rahutuse kui ka emotsionaalse leppimatuse surma
paratamatusega.
Ei tohi ülehinnata selles vanuses lapse hirmu surma ees, kuid ka ignoreerida
seda samuti ei soovitata.
Noorem kooliiga
Edaspidine eneseteadvuse kasv nooremas koolieas on seotud sellega, et laps
saavutab sotsiaalses arengus uue taseme. Lapsest saab koolilaps. Kujunevad
vastutuse, kohusetunde, kohustuse, st kõige selle, mida ühendatakse sõnaga \"südametunnistus\"
kui kõlbelis-eetiliste, moraalsete normide alused. Sellepärast, vaatamata
hirmude üldisele vähenemisele, jääb üheks olulisemaks hirmuks selles eas hirm
hilineda kooli. Laiemas plaanis tähendab see laituse saamist selle eest, mida ei
ole sobiv teha. Tüdrukutel on see hirm rohkem väljendunud, kuna nad poistest
varem kohanevad sotsiaalsete normidega.
Noorema kooliea hirmude spetsiifika on seotud ka nn maagilise häälestatuse - usu
(ja siit järelduva kartuse) õnnetust toovatesse arvudesse, musta kassi, jne.
Laiemalt on see õnnetuse, häda, sündmuste saatusliku kokkulangemise kartus, st
kõige selle, mis hiljem areneb saatuse, ettemääratuse, salapäraste nähtuste,
ennustuste, ka tähtede seis taevas jne kartuseks. Sellised hirmud, kartused,
eelaimdused on märgiks kujunevast ärevusest ja tüüpilisest nooremale koolieale
sisendatavusest.
Noorukiiga
Peamisteks hirmudeks noorukieas on hirm vanemate surma ees ja sõjahirm. Mõlemad
hirmud on tihedalt seotud omavahel, kuna sõda kujutab reaalset ohtu vanemate
elule. Teine hirmude grupp on oma surma kartus, hirm saada rünnaku ohvriks või
hukkuda tulekahjus. Niisiis, alates vanemast eelkoolieast suurem osa lapsi
kardab enda ja vanemate surma, rünnakuid, tulekahju ja sõda. Poistel saavutab
noorukieas maksimaalse väljenduse hirm haigestumise ees, tüdrukutel aga hirm
stiihia, kõrguse ja suletud ruumi ees.
Tüüdrukute noorukieas on rohkem hirmusid, kui poistel, peegeldades tüdrukute
üldist soodumust hirmudele. Kuid vaatamata sellele keskmine hirmude hulk nii
tüdrukutel kui ka poistel väheneb nooruki- ja nooremas koolieas võrreldes
eelkoolieaga.
Isiksuste vaheline pinge ja madal üksteisest arusaamine perekonnas suurendavad
hirmude hulka noorukitel, nagu see toimub ka vanemas eelkoolieas. Samas hirmude
suur hulk vähendab enesekindlust, ilma milleta on võimatu adekvaatne
enesehinnang, isikuline integratsioon, enese aktsepteerimine, eesmärkide
elluviimine ja täisväärtuslik suhtlemine eakaaslastega. Suure hulga hirmude
puhul tekib nooruki ebasoodus positsioon kollektiivis, väike valikuvõimalus
eakaaslaste poolt, st madal staatus grupis.
Vaatamata hirmu negatiivsele värvingule, on hirmul ka erinevaid funktsioone
inimese psüühilises elus. Reaktsioonina ähvardusele soodustab hirm ähvarduse
vältimist, täites sellega kaitsefunktsiooni. Hirm võib täita ka kindlat õpetavat
osa inimese isiksuse kujunemises.
Temaatilised artiklid: