Tüverakk: kõigist haiglasem ?
Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 10/12/2006
Kategooria: Sinu tervis
Trükiversioon
Ulatuselt kõigist oma olemustest otsib inimene panatsead kõikidele
haigustele. Mõnikord see "õnnestub", kuid siis ilmneb järgmine mure,
mitteteostav unistus. Inimesed haigestuvad siiamaani. Proovitakse õppida
katsetustega leida õigeim abinõu mis aitab kõigile või vähemalt enamusele. Üks
selliseid imesid on eliksiir,millest viimsaed kümnendik räägib kogu
teadusmaailm- täpsemalt tüverakust.
Tüverakk - päästab inimesi haigustest ja vanusest või järjekordne müüt,
abivahend millele luua mitte väike kapital? Proociks õige arvata, kas ulatume
meditsiini peenusesse, kasutades vaid kättesaadavat informatsiooni.
Mis asi see tüverakk on? On teada, et iga inimene pärineb isast-emast, munaraku
ja seemneraku ühinemise tulemusena. On see põlvnemine kõigest sellest, mis meil
on, me oleme tulemus kahest rakust, mis on ühinenud üheks - sigotuks. Just
nimelt see jaguneb ja annab alguse rakule, omamata teisi funktsioone peale
geenimaterjali edasiandmise järgmisele rakujagunemisele. See on embrüo tüverakk.
Neist areneb kõrgelt eristunud organismi rakud (veresoonkonna, närvirakud ja
teised).
Peale omavahelist kohustuste jagamist need rakud sulguvad edasiseks muutumiseks
ja neile on kättesaadav ainult "õppematrejal", ainult kõigil oma
kindlaksmääratud mõõdus: närvirakud - see on ainult närvirakk, mis pole
võimeline osalema teistes kattekudedes või siseneb südamelihaste koosseisu jne.
Samal ajal osadel tüverakkudel õnnestub ikkagi käest lipsata ja jääda
kättesaadavaks edasistele muutustele mis on just väga hädapärased.
Sellistel tingimustel tüverakk - see on universaalne materjal, millest sõltub
kõik, mis vaja: peaaju neuronitest kuni verelibleni , soolestik ja teised
tähtsad organid. Kuni inimese organism on korras, on teised rakud vabad ja
võivad vabalt "rännata" oma avarustes, neil pole tööd. Aga niipea kui tüverakud
saavad geneetilist signaali (häiretest, riketest kudedes või organites),
sööstavad nad verevooluga kahjustatud organisse, sõltumata kahjustusest, minnes
üle kohtadesse hädavajalikes organirakkudes (kontidesse, maksa, närvidesse
jane.)
Inimorganismis on umbes 50 milliardit tüverakku, mida regulaarselt uuendatakse.
Aastateha selliste elus "telliste" hulk väheneb - nednega tehakse kõik suuremad
tööd, aga juurde pole neid kuskilt muretseda. Vähenema hakkavad nad juba
20-ndates aluaastates, aga 70 aastasel on neid juba väga vähe. Peale selle,
tüverakud vanematel isikutel polegi enam nii universaalsed - vererakud suudavad
veel muutuda aga närvirakkudel pole enam jõudu. Lähtuvalt sellest hakkab inimene
vananedes meenutama kuivanud vilja.
Aga kui mingil viisil õnnestub teha organismide rakutüvesid st. vahetada laisad,
kulunud või haiged rakud , siis on täiesti reaalne jätkata aktiivset elu.
Aga kust siis võtta neid samuseid tehiskehasid? Embrüo tasemel on kõik selge,
aga kuidas jääb ülejäänuga? On selgunud mõningased võimalused nende saamiseks ja
arendamiseks. Juba praegu võivad teadlased saada tüverakke, arendada neid ja
suunata "vajalikule teele". Esiteks võib lähtuda printsiibist "uppuja pääsemine
on uppuja enda asi", sellisel juul võib inimene hakata rakudoonoriks endale ise.
Suurem osa neist asub puusa luuüdist.
Neid tõmmatakse sealt välja süstlaga. Seejärel aktiveeritakse nad labotites
erilistes tingimustes, kasvatatakse ja viiakse organismi tagasi, kus nad siis
spetsiaalsete signaalide mõjul parandavad "haige koha".
Teine viis koguda rakke on nabaväädi kaudu, kogudes neid peale lapse sündi.
Kogudes neid nabanöörist ja paigutades rakupanka (spetsiaalseks säilitamiseks),
võib tüverakke hiljem kasutada selle inimese mis tahes haiguste puhul. Samuti
võib neid kasutada ka teiste patsientide puhul kui antigeenid sobivad. Kuig
selline vererakkude ja platsentamaterjali säilitamine on kallim.
Võimalusena koguda tüverakku - fetaalne - on abordimaterjalist 9-12 nädalastest
rasedustest. Seda võimalust kasutatakse tänapäeval järjest sagedamini. Kuid
lähtudes eetilistest ja juriidilidtest normidest, võivad sellised rakud esile
kutuda siiriku lahutamise. Peale selle, kasutades sellist abortidest saadud
kontrollimata rakumaterjali, võivad levida paljud viruslikud hepatiidid, Aids
jne. Kui teha juba rakkudele viirusanalüüsid, ületatakse meetodi omahind, mis
läheb lõpuks väga kalliks.
Tänapäeval nähakse perspektiivi võtta neid tüverakke rasvkududest.
Ja lõpuks, on veel üks allikas, "imede-ehitajad" tulevad plasmast, millest
vormitakse 5-6 päevaga eostamine. See on embröaalne tüverakk. Nad on küllalt
universaalsed, sobides täiskasvanud inimeste tüverakkudega, olles võimelised
muunduma mis iganes organi rakuks. Selliste universaalsete rakutüvede kasuks
räägin ka tõik, et neil puudub sõna "minu", nad ei kuulu kellegile ja ei oma
spetsiaalseid funktsioone ja tänu sellele ei tomu siirdamisel ohtlikke
reaktsioone. Vaatamata rakutüvede mitmekülgsele ajaloole on teadus alles nüüd
suutnud ta muuta meditsiini tuleviku sümboliks. Nagu ka tänasel päeval, saame me
kõike teada omal ajal. Aga praegult areneb rakutüve meetod tõusvas suunas.
Temaatilised artiklid: