Tiibpojeng - Glaucidium
Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 05/12/2006
Kategooria: Ilu-ja tarbeaed
Trükiversioon
Glaucidium - üks
botaanilises mõistes mõistatuslik taim. Ainukene perekond ühenimelises
sugukonnas, mis koosneb vaid ühest liigist -
tiibpojeng (Glaucidium palmatum).
Looduses kohtab ainult Hokkaido saare ja Honsio saare mägimetsades. Varem
peeti teda sugukonda Berberidaceae kuuluvaks, või, sagedamini, Ranunculaceae
sugukonda kuuluvaks. Kuid nende sugukondade esindajatest erineb tiibpojeng õie
ja vilja ehituse poolest, samuti keemilise koostise poolest. Viimastel aastatel
on spetsialistid- süstemaatikud loonud tema jaoks iseseisva sugukonna.
Tiibpojeng- võimas, mitmeaastane rohttaim. Juuresüsteem horisontaalne,
paksenenud, lühike, harunev. Varred tugevad, kuni 60cm pikkused. Varre ülemises
osas arenevad 2-3 sõrmjagust, ilusat lehte. Vars lõpeb lühikesel õievarrel
istuva, kuni 5cm läbimõõduga õiega, mis meenutab maguna õit. Tupp õiekrooni
sarnane, ning koosneb neljast roosast või purpursest harvemini valgest
tupplehest. Õiekroon puudub. Tolmukaid on rohkelt, 350-500. Vili koosneb kahest
pesast, ning meenutab kahte kauna, mis on alguses ühendatud selgmikuga. Igas
pesas on 15-20 suurt, lamedat seemet, mis on sarnased tulbiseemnetele. Iga vilja
pool avaneb selja ja kõhuõmblustest, nagu see toimub ka paljudel
kaunviljalistel.
Tiibpojeng õitseb mai teisel poolel, kui lehed ei ole veel täielikult
väljakujunenud. Õitsemine kestab umbes kolm nädalat, ning niiskematel aastatel
võib õie suurus tunduvalt suureneda. Lehed on dekoratiivsed kogu hooaja jooksul,
sügisel aga värvuvad pronksjaks või kollakaks. Viljad valmivad septembris.
Tiibpojeng pole huvitav mitte ainult botaanilises mõttes, teda võib õigusega
pidada hinnaliseks dekoratiivtaimeks, nii õite, kui ka lehtede poolest. Võib
elada ühel kasvukohal ümberistutamiseta kümmekond aastat. Vanusega põõsas
suureneb, aegamisi surevad vanad juureosad.
Nagu on näidanud kogemused tiibpojengi kasvatamisest ilma katteta kolmekümne
aasta jooksul, sealhulgas ka lumevaestel karmidel talvedel, võib seda taime
pidada küllaltki vastupidavaks meie tingimustes. Peale selle, kõik need aastad
ei täheldatud mingisuguseid kõrvalekaldeid arengus - taim ei kahjustunud külmade
poolt ja õitses stabiilselt. Parim kasvukoht on varjuline, võib ka puude all,
koheva, küllaltki hea niiskusmahtuvuse ja hea drenaažiga mullal. Talub ka
keskmisi liivsavimuldi. Võib kasvada ka avatud kasvukohas, kuid sel juhul on
õied vähem dekoratiivsed, ning õitseaeg lühem.
Taime on kerge paljundada jagamise teel, seda üldjuhul varakevadel. Kuna põõsas
kasvab aeglaselt, siis on jagamine suure hulga istutusmaterjali saamiseks
väheefektiivne. Õnneks paljuneb ta väga hästi seemnetega. Idanemisvõimega
seemned arenevad isegi üksikul taimel, ning ei vaja teisi taimi
risttolmlemiseks. Seemnete idanevus on kõrge- peaaegu 100%. Seemned säilivad
umbes aasta tavalistes toatingimustes. Külvata on parem konteineritesse talvel
lume alla, - jaanuaris, veebruaris, või märtsi alguses. Enamik seemneid idanevad
esimesel aastal, kuid osa seemneid võivad idanedaka alles teisel aastal.
Seemikud arenevad esimesel aastal aeglaselt, ning talvituvad tavaliselt
idulehtede faasis. Esimese aasta jooksul tuleb taimed kindlasti konteinerist
avamaale istutada.
Kuid sellega ei maksa kiirustada- seemikutel peavad korralikult moodustuma
juurekesed. Parim istutusaeg on juulis, kuid kindlasti tuleb see töö lõpetada
augusti alguseks. Sel juhul jõuavad seemikud korralikult juurduda enne saabuvaid
külmasid. Järgmisel aastal areneb taimel ainult üks pärisleht. Noored taimed
õitsevad kolmandal- neljandal aastal.
Edukamaks kasvatamiseks soovitatakse taime siiski talveks kuuseokstega katta,
võttes arvesse ka taime päritolumaa hulga pehmemat kliimat.
Temaatilised artiklid: