+ Sinu tervis
+ Ilu-ja tarbeaed
+ Kasulik info
+ Taimede portreed

AKROBAAT-TAIM: Vanikkuljus.




Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 11/12/2006
Kategooria: Ilu-ja tarbeaed
Trükiversioon

 

AKROBAAT-TAIM: Vanikkuljus.


Cobaea scandens Tartu Ülikooli Botaanikaaias (August, 2006).

Vanikkuljus on saanud oma nimetuse hispaania jesuiidi ja loodusuurija Barnabas Kobo auks, kes elas palju aastaid Mehhikos ja Peruus. Viimastel aastatel on taas tärganud huvi vertikaalhaljastuse vastu. Kuid miskipärast peetakse üha sagedamini vertikaalseks haljastuseks ülesriputatavaid korvikesi amplitaimedega. Ilus, muidugi, kuid tahaks rääkida klassikalisest vertikaalsest haljastusest, kasutades vään-, või ronitaimi, nagu näiteks vanikkuljust. See taim ei ole lillekasvatajate seas populaarne. Põhjuseid on siin palju, peamine nendest- mitte niivõrd kasvatamise raskus, vaid informatsiooni vähene kättesaadavus. Püüame täita seda tühikut, avada mõningad, ilusa, kuid kapriisse vanikkuljuse saladustest. Loodame, et ta saab üha sagedasemaks meie aedade kaunistajaks.
Sugukond vanikkuljus on väike, omades vaid 9 liiki. Taim on piisavalt suur, kuni 8 m kõrgused, põõsasjas liaan, kasvades troopilise Ameerika vihmametsades, mägedes. Taim pürgib valguse poole mööda puid ronides, kinnitudes köitraagudega. Õied suured, 6-8cm läbimõõduga, kellukjad, üksi või 2-3 kaupa lehekaenlas, pungana rohelised, seejärel violetsed või valged. Emakas ja tolmukad pikad, ulatuvad õiekroonist välja. Vili- kupar.
Meie aedades kasvab alates 1787-ndast aastast Mehhiko vanikkukjus (Ñobaea scandens), mis metsikult kasvab Mehhikos. Vaatamata sellele, et tegemist on mitmeaastase taimega, kasvatatakse teda kõige sagedamini üheaastase taimena. Kuid, kui teil on jahe ruum, kuhu asetada juurepall koos suure mullapalliga, võib proovida taime talvel säilitada ja kevadel uuesti aeda istutada. Kuid, ausalt öeldes, pole sellega eriti mõtet tegeleda, lihtsam on kasvatada uus taim seemnest. Kui, loomulikult, teada esimest vanikkuljuse saladust. Asi selles, et seemned, mis on pandud kohe mulda, võivad üldse mitte tärgata. Seepärast tuleb neid enne külvi kindlasti eelidandada. Seemned, mis on leotatud toatemperatuuril, võivad pikalt mitte mingisugust elumärki anda, parimal juhul on juurekest näha 15-20 päeval. Et kiirendada idanemist, pannakse nad alustassile niiske vati või saepuruga. Alustass kaetakse kilega ja pannakse radiaatori lähedale. Sel juhul toimub idanemine juba mõne päevaga (muidugi, kui te ei kuumuta seemneid üle, ega lase neil kuivada). Kui märkate hallitust, peske seemneid kaaliumpermanganaadi lahusega. Idude ilmumisel istutage taimed maksimaalselt kahekaupa pottidesse. Esialgu kasvavad seemikud väga aeglaselt, kuid hiljem kasvutempo kiireneb. Viimaks on istikud valmis, ning te unistate kauaoodatud kellukestest. Kuid, saades isegi korraliku istutusmaterjali, võib õitsemist veel kaua oodata. Siit teine saladus- vaatamata võrsete jõulisele kasvule, tuleb selleks, et näha õitsevat vanikkuljust, seemned külvata hiljemalt veebruari lõpus- märtsi alguses. Kuid aknalaual venivad taimed väga kiiresti välja, varred aga muutuvad haprateks. Võrsed lähevad sageli segamini, ning peamiseks ülesandeks on hoida vanikkuljust kuni mahaistutamiseni teda kahjustamata.
Vanikkuljus kardab öökülmasid, seepärast võib teda avamaale istutada alles juunis. Ilma kadudeta istutamiseks tuleb mullapall korralikult paigutada istutusauku, võrseid peab aga hoidma teine inimene (nagu pruudi loor), mis hiljem siis ka tugedele kinnitatakse. Hiljem kinnitub taim juba ise tugedele, kuid kohe peale istutamist tuleb teda selles abistada. Tähtis on valida talle sobiv koht, parim kõrgel spaleeril, või kapron võrgul. Kuigi kirjanduses märgitakse, et vanikkuljus armastab päikest, näitab praktika, et ta kasvab ka põhja poolsel alal, kus moodustab rohkearvuliselt kuni 4m kõrgusi võrseid, ning katab hooaja jooksul tihedalt kogu toe. Positiivselt reageerib väetamisele ja kastmisele. Õitseb alates juuli lõpust, augusti algusest. Kõigepealt ilmuvad "tiibadega" pungad, st. tiibadega on õigupoolest tupp. Seejärel tõmbuvad tupplehed laiali, ning nähtavale ilmub täielikult mitteavanenud õiekroon. Tema värvus on alati roheline. Mõne päeva pärast muutub ta olenevalt sordist
sirelilillaks või valgeks. Huvitav näeb välja taim, millel on erinevat värvi õied.
Eestis ei valmi seemned kunagi, võib-olla on see seotud tolmeldajate puudumisega, kuna kodumaal tolmleb vanikkuljus lendhiirte abil. Kuid see pole probleem, seemneid on alati võimalik kaubandusest soetada.  
 



Temaatilised artiklid:
  leheküljed: 1