Puude varjus (aed metsas)

Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 16/12/2006
Kategooria: Ilu-ja tarbeaed
Trükiversioon

Puude varjus (aed metsas)
Suurte puude läheduses hakkad tahtmatult nautima jahedat ja värskendavat õhku, mis on täis rahustavaid aroome. Siin laualvad linnud, siin ununevad linna-askeldused. Kui lõpevad mured „paradiislikku nurgakesse“ rajatud maja ehitus- ja viimistlustöödega, siis tekib vajadus hakata tegelema oma maatükiga. Tekib soov kaunistada seda metsataolist ümbrust ilupõõsastega, istutada elavtara, rajada lillepeenraid või lihtsalt muru. Aga kohe tekivad ka probleemid: mida teha puudega – ei saa neid ju maha raiuda seepärast, et õitsvad taimed on ilusamad või tahaks uusi moodsaid sorte, mis enamikus armastavad just kasvada päikselises avatud kasvukohas. Ja ka marjakultuurid ei kanna vilju, kui nad ei saa olla päikese käes. Ja kui õiepungade moodustumisel on valguse puudujääk, siis pole loota ka head saaki. Väljapääs on ainult üks: mõelda põhjalikult läbi, millised taimed lepivad valguse puudujäägiga ja seejuures suudavad veel normaalselt areneda, ilma, et nad kaotaksid oma dekoratiivsust. Probleeme tekib veel ka sellega, et suured puud nagu tamm, pärn, vaher, aga samuti kuusk, mitte ainult ei varjuta alumisi rindeid, vaid võivad kogu oma võra projektsioonipindala ulatuses, eriti just tüve läheduses, sõna otses tähenduses pumbata oma juurestikuga pinnasest välja niiskuse ja sellega koos ka vajalikud toiteained. Enamus puude juurestikust paikneb maapinna läheduses, seepärast pole nendes kohtades võimalik isegi labidat maasse lüüa, auku kaevata või midagi istutada. Ainult juurevabad maalapid, enam-vähem valgustatud metsalgendikud ja metsaservad tulevad kõne alla niisuguse maastiku heakorrastamisel.
Puude vahel, varjus, kasvab kõige paremini lumimari (Syphoricarpus albus). Tema õied ei ole eriti tähelepanuväärsed, kuid väga pikal perioodil augustist kuni talveni on kaarjad võrsed lausa ülekülvatud valgete marjade kobaratega. Sellest põõsast on võimalik kujundada originaalse elavtara nii maja põhjapoolsele küljele, kuhu peaaegu üldse ei lange päikesekiiri, kui ka kõleda tara äärde, kus on samuti valgust vähe. Tähtis on vaid meeles pidada, et lumimari annab ohtrasti juurevõsundeid, mis võimaldab tal hõivata uusi alasid. Kui aga seda jälgida ja õigeaegselt eemaldada kõik võsundid või kasutada neid teistesse kohtadesse istutamiseks, siis ebameeldivusi ei tule.
Varjulises kohas näeb alati korralik ja hoolitsetud välja elavtara läikivast tuhkpuust (Cotoneaster lucidus). Kevadel on väikesed roosakad õied vaevu märgatavad kesk tumerohelisi läikivaid lehti, aga sügisel ilmuvad mustad kerajad viljad ja lehed muutuvad purpurseks.
Ja on veel üks maastikuarhidektide poolt unustatud põõsas - harilik pihlenelas (Sorbaria sorbifolia). Ta on külmakindel, kevadel kattub esimeste seas õrnade lehekestega. Suvel kaunistavad teda tibatillukesed lõhnavad valged õied, mis on koondunud pöörisjasse õisikusse (meenutab veidi astilbe või kitseenela õisikut). Pihlenelas talub ajutist üleujutust, ümberistutamist, lõikamist. Ainus puudus (või eelis?) – ta paljuneb juurevõsunditega. Kunagi oli pihlenelas üks armastatumaid taluaedade taimi.
Enam sobivamad varjuliste nurgakeste jaoks on õitsvaid põõsaid nagu ebajasmiin, hortensia, kuslapuu ja lodjapuu, aga mitte kõik liigid, vaid aimult teatud liigid. Ebajasmiinide hulgas, mida kutstakse sageli ka „aedjasmiiniks“, on varjutaluvad ahtalehine ebajasmiin (Philadelphus tenuifolius), kaukaasia ebajasmiin (Ph. caucasicus), osaliselt ka purpurlaiguline ebajasmiin (Ph. x lemoinei). Nendel kaunitel põõsastel on lisaks ka terve rida väärtusi. Nad on vähenõudlikud ja talvekindlad. Aga õrnad kreemikad õied, olgugi, et nad ei ole nii uhked, lõhnavad siiski imehästi. Neid võib istutada koos paljude põõsastega, nad harmoneeruvad teistega hästi ning on koos efektsed.
Aedhortensiale (Hydrangea paniculata) on väike vari isegi soovitatavam kui kasvatada teda lõõskavas päikeses. Tema põhiline väärtus seisneb tema hilises õitsemisajas. Juulis-augustis ilmuvad noortele võrsetele umbes 20 cm pikkused püramiidjad pöörised . Põhimassi sellest moodustavad arvukad pikkade tolmukatega pisikesed õied. Steriilsed kreemikas-valged õied muutuvad sügiseks roosakaks ja seetõttu muutub põõsas veelgi uhkemaks.
Põõsaste valikul on väga tähtis kujutada endale ette, kui suure pindala võtavad need põõsad enda alla tulevikus. Ei tasu põlata siberi kontpuud (Swida alba), sest ta on niivõrd vähenõudlik, et lepib täielikult vähese valgusega, ta ei ole ka nõudlik mulla suhtes. See võimas iludus, juhul kui teda ei pügata, kasvab rahumeeli 3 meetrit nii kõrgusse ja kui laiusse, seepärast sobib ta hästi vabakujuliste rühmade moodustamiseks, samuti ka elavtaraks. Siberi kontpuu väärib kasvatamist kasvõi oma püstiste punakas-pruunide, sinkjashalli kirmega kaetud okste pärast, eriti uhke on ta aga sügisel, kui lehestik muutub violetjas-punaseks ja okstelt ripuvad alla lumivalged marjad. Väga populaarne on valge äärisega lehtedega vorm „Argenteomarginata“- ja „Spaethii“, millel kollase servaga lehed; kuid kahjuks tulevad need lehe eripärad esile vaid hea valgustatuse juures.
Verev kontpuu (Swida sanguinea) on ka suuteline taluma igasugust varju. Ta on talvekindel ja vähenõudlik.
Varjulise aiaosa kujundamisel võib heitlehiseid liike – aedhortensia sorti „Floribund“, harilikku kuslapuud (Lonicera maackii) ja siberi kontpuud (Swida alba) sobitada kokku igihaljaste okaspuudega nagu harilik jugapuu (Taxus baccata), harilik elupuu (Thuja occidentalis), mis aitavad lisada kompositsioonile kontrasti.
Eriti sobiv on haljastuse jaoks villane lodjapuu (Viburnum lantata). Tema kreemikasvalged lõhnavad õied puhkevad juunis, suve lõpul võib aga juba näha punaseid ja musti marju. Sealjuures, erinevalt harilikust lodjapuust, ei kahjusta tema lehti röövikud. Ta sobib hästi kokku paljude teiste taimedega, kuid ei maksa unustada, et talle ei sobi happelised mullad.
Aga miks mitte istutada naastust kikkapuud (Euonymus verrucosus), kuna ta on kohalik liik, harjunud kasvama meie segametsades? Augustis ilmuvad tema okstele originaalsed, eredad roosad viljad, millest ripuvad välja pikkadel raagudel olevad mustad seemned, ümbritsetuna mahlasest seemneümbrisest - see on tõeline kaunistus. Samasuguste vaarikpunaste, roosade ja oranzide „laternakestega“ silmipimestavalt punase lehestiku taustal paistavad sügisel silma ka harilik kikkapuu (Euonymus europeae), tiivuline kikkapuu (Euonymus alata) ja Maacki kikkapuu (Euonymus maackii).
Rajades puude alla muru, tuleks valida kõige varjutaluvamate heintaimede liigid ja sordid . Sel eesmärgil sobib „varjumuru“, mille koostises on mitte ainult harilik nurmikas (Poa trivalis), salunurmikas (Poa nemoralis), harilik kastehein (Agrostis tenuis), vaid ka punase aruheina (Festuca rubra) varjuarmastav sort „Commutata“. Enne murutaimede külvi on soovitav maa-alale, kuhu on plaanis muru rajada, kogu ala ulatuses lisada juurde 10-15 cm paksuse kihina viljakat pinnast. Sama töö tuleks kindlasti ette võtta ka enne põõsaste istutamist või lillepeenarde rajamist. Murusse võib paigutada rühmi lainjast hostast (Hosta undulata), astilbedest (Astilbe x arendsii), millede kõrvale sobivad hästi 2-3 madalat igihaljast läiklehise mahoonia (Mahonia aquifolium) põõsast oma ilusate roheliste läikivate lehtedega.

Temaatilised artiklid: