+ Sinu tervis
+ Ilu-ja tarbeaed
+ Kasulik info
+ Taimede portreed

Mägisibul: meeste armastatud taim.




Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 17/09/2006
Kategooria: Ilu-ja tarbeaed
Trükiversioon

 

Mägisibul: meeste armastatud taim.

Meeste psühholoogia mõistatus.
Isiklikult öeldes, mingit teaduslikku seletust sellele faktile ei ole, kuid statistika- kangekaelne asi. Kõik kümme kõige erinevamat meest, kes olid aiandusest väga kaugel, seisatasid ja hämmeldusid, nähes alpinaariumis seda piisavalt tagasihoidlikku ja miniatüürset taime. Tavaliselt eelistavad mehed, vastupidi, efektsete ja erksate õitega väga suuri taimi, näiteks pojenge või daaliaid!
Taolist meeste üksmeelt, nagu suhtumises mägisibulasse, täheldatakse ainult suvilaelu kolme koostisosa: muru, saun ja sašlõkk, suhtes. See tähendab, sisuliselt seda, et suvila paradiis meestele on kaseviha ja õluga saun, suur muruplats söepanniga ja kiviktaimla (muide, kive armastavad nad ka väga!), kus on rohkearvuliselt mägisibulate sorte. Muide, seda paradiisi luua polegi nii raske!
 Miks ometi mehed "langevad" nende tagasihoidliku rosettide võrku? Ent, kuidas saada mõnelt mehelt veenev vastus küsimusele, mis neid köidab mägisibulas. Tavaliselt on nende vastus taoline: "Ta on nii ebatavaline!", "Teda tahaks kohe katsuda!", "Ei usu, et tegemist on elusa taimega!" jne. Aga äkki tajuvad mehed mingi kuuenda meelega mägisibula unikaalset tagasihoidlikkust ja mõistavad, et nende kasvatamine on jõukohane isegi neile?
Kuid milles ka ei seisneks meeste armastus selle taime vastu, nende tutvumine üksteisega toimub tavaliselt ühe ja sama skeemi järgi... Kujutage endale ette meest, kellele puhkepäevadel ei võimaldatud korralikult välja puhata ja õlut juua, vaid tiriti kellegi suvilasse. Ta ootab juba värisedes, kuidas tema naine või sõbranna hakkab ohhetama ja ahhetama kõikide tulikate ja karikakarde peale, ning nõudma, et ta kaevaks ka oma suvilas kümmekond ruutmeetrit üles, sest tema tahab endale ka samasugust peenart. Nüüd aga kujutlege ette ta nägu: tusk õlu pärast segunenud kurbade mõtetega tagasitee perspektiivist koos tulevase ebamaise iluga suursuguse lillepeenra rajamisest, millest tal pole sooja ega külma. Hukkumisele määratult langetab ta pea, teeb näo, et hoolikalt jälgib ekskursiooni aias... ning järsku veetleb teda miski ebatavaline.
Eriti huvitav on jälgida seda, kuidas mehed peavad ennast üleval mägisibulat esmakordselt nähes. Alguses püüavad nad teda millegipärast puudutada, nagu ei usuks nad oma silmi. Peale seda, isegi need, kes pole oma elu jooksul midagi istutanud, hakkavad nad huvi tundma, kuidas ta paljuneb, kuidas tema järele hoolitseda jne. Müstika missugune!
Ei, loomulikult, mitte kõik mehed ei tunne mägisibula vastu sellist meeletut vaimustust. Kuid tähelepanu pööravad talle praktiliselt kõik! Ausalt öeldes, tahaks leida kuskilt spetsialisti, kes töötaks bioloogia ja psühholoogia alal ja oleks uurinud taimede mõju inimestele, spetsialisti, kes oskaks seletada seda fenomeni.
Selle lüürilise kõrvalepõikega lõpetame meestega ja pöörame tähelepanu mägisibulale.

Mis looduse ime ta on?
Tegelikult pole ta mingi ime, lihtsalt meile harjumuspärased aiataimed ei sarnane mägisibulaga. Looduses on teda peaaegu kõikjal Euroopas, samuti Kesk- ja Lääne-Aafrikas. Seda taime kutsutakse veel kiviroosiks ja jänesekapsaks, ladinakeelne nimetus on aga Sempervivum, mis tõlkes tähendab "alati elus". Kuulub paksuleheliste perekonda (Crassulaceae), ning tal on umbes 40 liiki ja arvutu hulk sorte. Muide, sinna perekonda kuulub ka enamus tubaseid tuntud sukulente, seepärast võib ka mägisibulat edukalt toas kasvatada. Kuid sellest pisut hiljem...
Muide, tänapäeva mehed pole esimesed, kellele see taim mõju avaldab. Juba Karl Suure seadustes kohtab meeldetuletusi, et kasvatada mägisibulat katustel (talle piisab kõigest mõnest sentimeetrist mullast!)... piksekaitsena. Asi selles, et sel ajal peeti mägisibulat taimeks, mis oli pühendatud piksejumalale Toorale. Ei, temas on ilmselt midagi kättesaamatut, midagi meestele omast! Sest mitte ühelegi naisele ei tuleks pähe pühendada seda armsat ja naljakat rosetikest piksejumalale!

Elujõulisuse saladus.
Selle taime vastupidavus ja vähenõudlikkus on seotud selle taime originaalse ehitusega. Iga tema rosett koosneb 30-80 paksust, lihakast lehest, mis on lühikesel varrel. Vegetatsiooniperioodi jooksul kasvavad spiraalselt uued lehed. Vanad lebavad mullal, kuivavad aeglaselt ja surevad. mägisibul talletab lehtedesse niiskust ja toitaineid. Mõned liigid on varustatud valgete karvakeste võrguga, millel udu ajal kondenseerub õhuniiskus. Selleks pole taimedele ka raske suvine põud. Kõigi liikide lehed on kaetud tiheda, väheste õhulõhedega nahaga, mis samuti takistab niiskuskadu.
Paljuneb mägisibul samuti väga ebatavaliselt : lehekaenaldes moodustuvad väikesed järeltulijad- "peakesed", mis on ühendatud emataimega tugevate, peenikeste vartega. Varreke kasvab seni, kuni tütartaim ulatub mullani ja hakkab juurduma. Kõrge õhuniiskuse korral hakkavad moodustuma õhujuured. Lühikese aja jooksul moodustub ümber emataime terve pesakond tütartaimi. Nende hulk, sõltuvalt liigist on 3-10.
Uued rosetid õitsevad tavaliselt teisel-kolmandal eluaastal. Umbes juuni lõpus lõpeb kõige suuremate rosettide kasv, lehtede keskelt tõuseb üles õisikuvars,mille kõrgus on 10-25cm. Kogu pikkuses on ta kaetud peenikeste, külgnevate lehtedega, tipus on kuni 2cm läbimõõduga pöörisõisik, mis koosneb 40-120 valgest, roosast, punasest, purpursest, kollasest, või rohekas-kollasest õiest, sõltuvalt liigist. Kuigi, minu pärast võiksid nad mitte õitseda, kuna erilist ilu selles pole, samas lõhub õitsemine taime kompaktsust ja ebareaalset korrapärasust.
Seda enam, et juba viie päeva pärast hakkab õisik kuivama, roseti lehed, millest ta kasvas, muutuvad pruuniks ja kuivavad hiljem samuti. Vabanenud koha hõivavad "lapsed", seepärast õigeaegsel õisiku eemaldamisel koos rosetijäänustega, on taim alati esteetilise väljanägemisega.

Kust saada?
Nagu alati, on võimalusi mitmeid. Kõige lihtsam: kevadel või suve alguses minna mõnda suuremasse aiakeskusesse: mägisibula sortide rikkalikkusest hakkab teil silme ees virvendama. Üldjuhul, müüakse taime erinevates suurustes. On odavamaid ja kallimaid, olenevalt suurusest. Võib kokku hoida ja osta kõige odavama variandi. Ühe suvega kasvab mägisibul tavaliselt 2-3 korda, ning juba aasta pärast saate te kõige kallima eksemplari.
Kui teil on siiski rahast kahju, otsige kiviktaimlaga tuttavaid. Kuna mägisibul paljuneb väga kiiresti, näpistab iga selle taime omanik tõenäoliselt teile mõne roseti.
Jäljekütile-asjaarmastajale veel üks soovitus- otsige seda taime loodusest. Tegelikult üle paari liigi teil leida ei õnnestu. Enamik kaasaegseid sorte on aretatud selektsionääride poolt, kuid loodulikke liike võib Eestis kohata vaid mõnda. Ja sedagi, kui veab. Neile, kellele mõte leida mägisibulat nende loomulikus kasvukeskkonnas tundub huvitav, on suurim tõenäosus leida neid jõgede või järvede kallastel, kus on liivane muld, kasvavad männid ja praktiliselt puuduvad rohttaimed.

Kuhu ja kuidas istutada?
Kõigepealt teeme selgeks, mida mägisibul armastab ja mida mitte.

Armastab:
*Päikeselist kasvukohta
*Kerget liivast mulda
*Head drenaaži

Ei armasta:
*Liigniiskust
*Väetisi (rosetid võivad olla küll suuremad, kuid värvilt kahvatumad ja väiksema talvekindlusega)
*Happelisi muldi

Isegi kui teil pole alpiaeda, saate mägisibulat kasvatada milleski sarnases. Selleks valige kõige päikesepaistelisem koht, rajage sinna peenar liivase mullaga ja hea drenaažiga. Pidage meeles, et varjus kasvades kaotavad taimed kompaktsuse, lehed muutuvad kahvatu-roheliseks, ning venivad välja. Seejärel tuleb liivasele pinnasele asetada mõned kivid, nende vahele aga istutada mägisibula rosetid. Seda võib teha varakevadest septembri lõpuni, kuid enne külmi peavad nad jõudma juurduda.
Kui te ostate taimed koos potiga aiakeskusest, raputage ta ettevaatlikult sellest välja, mullapalli rikkumata, ning istutage väljavalitud kohta. Kui te saite eraldi rosetikesed, vajutage nad tihedalt vastu mulda ja kastke korralikult. Taimed istutatakse nii, et suurte liikide puhul oleks vahekaugus 10-15cm, väikeste liikide puhul 3-5cm. Aasta pärast katavad tütarrosetid vabaks jäänud mullapinna.
Kastetakse ainult peale istutamist või siis, kui on väga pikalt kuiv olnud. Niiskes mullas hakkavad alumised lehed mädanema. See on esimene liigniiskuse tunnus.

Kuidas hooldada?
Kui te olete otsinud taime, mis ei vaja hooldust- olete te selle lõpuks leidnud!  Kasta pole teda praktiliselt vaja. Väetamine pole mitte ainult vajalik, vaid on isegi kahjulik. Rohida pole samuti vaja, sest läbi tihedalt istuvate rosettide vaevalt mõni umbrohi läbi kasvab. Kuigi värsked istutused siiski vajavad rohimist. Kuid nii kui mägisibul on suureks kasvanud, hoolitseb ta ise enda eest. Isegi haigused ja kahjurid lähevad sellest taimest kaarega mööda! Talvitub meie kliimas ilma katteta, isegi lumeta ja käreda talve korral ei külmu. Ainult väga hilja (oktoobris) istutatud taimed võiks esimesel talvel katta kuuseokstega.
Ainus, mida peate igaaastaselt tegema, on eemaldada äraõitsenud õisikud, kuna nad rikuvad taime välimust. Kuid, esiteks, võtab see kolm minutit aastas, teiseks, õitsevad mägisibulad alles mõni aasta peale istutamist.

Leid kollektsionääridele.
Mägisibul - suurepärane taim kollektsionääridele. Ta on väga dekoratiivne lume sulamisest kuni uue lumeni, ei vaja hooldust, võtab suhteliselt vähe ruumi ja ei kasva liiga kiiresti. Muide, kui ta võtab rohkem ruumi, kui talle on määratud, tuleb ainult üleliigsed rosetid ära näpistada ja sõpradele jagada.
Kuid kõige tähtsam- on lihtsalt loendamatu hulk liike ja sorte, seepärast võib kollektsionäär korjata neid terve elu, saamata siiski kogu kollektsiooni.
Siin on vaid mõned neist, mida te võite tõenäoliselt kohata aianduskeskustes või sõprade juures.

Võsu-mägisibul, või võsu-liivsibul (Sempervivum soboliferum)- roheline rosett, äärtest ja seest punakas, kuni 8cm läbimõõduga. Tütarrosetid hoiavad kinni nõrkadest, peenikestest vartest, nad pudenevad kergesti maha ja juurduvad kergelt. Just seda liiki on kõige suurem tõenäosus kohata meie männimetsades. Igal juhul oli minu esimene mägisibul Seligeri järve ääres just seda liiki.

Võrk-mägisibul (Sempervivum arachnoideum)- pisitillukeste rosettide läbimõõt 1-2cm. Lehed helerohelised, keskelt valgete karvakestega, mis meenutavad ämblikuvõrku.

Katus-mägisibul (Sempervivum tectorum)- üks kõige levinumatest liikidest. Roseti diameeter 7-10cm. Lehed elliptilised, aluselt sageli punakad. Sellest liigist on saadud palju vorme, mis erinevad õite ja lehtede värvuse poolest.

Harilik mägisibul (Sempervivum montanum)- väga suured, roheliste lehtedega rosetid.

Ruteeni mägisibul (Sempervivum ruthenicum)- roheliste lehtedega, mis on mõlemalt poolt karvased, roseti diameeter 5-6cm. Seda liiki võite samuti looduses kohata. Kohtab Venemaa Euroopaosa metsastepivööndi liivaste muldadega männimetsas.

Karvane liivsibul (Sempervivum globiferum)- roheliste lehtedega, mille tipud on punakad, roseti läbimõõt kuni 3cm, teda võite leida Kaukaasia mägede kivikaljudel kuni 3km kõrguselt.

Marmor-mägisibul, teisend punaselehine (Sempervivum marmoreum var. rubrifolium)- suurte rosettidega, mille läbimõõt võib ulatuda kuni 12cm-ni. Lehed laiad, punakas-rohelised, tipud roosad. Eredas päikeses on värvus intensiivsem.

Sempervivum smoggridgei - tiheda rosettiga, mille läbimõõt on kuni 5cm. Lehed helerohelised, äärtes valgete karvadega, pealtpoolt kaetud väikeste punakate täppidega. Kuival suvel omandavad lehed punaka tooni.

Sempervivum arenaricum - väga suurte rosettidega, mille läbimõõt on kuni 14cm ja kõrgus kuni 2cm. Lehed kuni 2cm laiused, siledad, punakate tippudega. Moodustab rohkelt tütartaimi.

Aretatud sortidest võib nimetada punaste lehtedega "Othello"´t, pruunikate lehtedega "Alfa"´t ja "Betha"`t, tumepruunide lehtedega "Gamma"´t ja tumepunaste lehtedega "Topaas"´i.

Ta on ka toataim!
Mägisibul - see harv juhus, kui taim tunneb ennast ühtviisi hästi nii õues, kui ka toas. Selleks tuleb, ükskõik mis ajal, kevadest sügiseni, aiakeskusest või oma aiast soetatud taimed istutada potti, või koostada mitmest rosetist kompositsioon ja istutada see laia kaussi, mida täiendatakse mõnede kivikestega, imiteerides mägist maastikku.
Pott või kauss peab omama kindlasti drenaažiava, ning sisaldama 1/3 keramsiiti. Mullaks kasutatakse poest ostetud kaktustele mõeldud mullasegu, lisades sellele väikeseteralist keramsiiti ja puusütt (sobib ka sašlõki küpsetamiseks mõeldud süsi, kuid seda peab väikesteks tükkideks peenestama), süsi ei lase taimedel mädanema minna, kui te näiteks kastmisega üle pingutate.
Talvel kasta taimi kord 2-3 nädala tagant, võib ka harvemini, jälgides, et vesi ei satuks lehekaenaldesse. Kevadel võib kasta pisut sagedamini ja tõsta taimed rõdule, kus neil on mõnusam ja valgem, kui toas.
Potis mägisibul aknalaual ei näe halvem välja kui alpinaariumis!

 



Temaatilised artiklid:
  leheküljed: 1